Hajamärkmeid Naissaare ja selle elanike kohta

Margit Rosen Norlin


Saar ja mets

1930.aastate Naissaare kinnistusregistris on kirjutatud “Naissaare mõis, Jõhvi”. Jõhvi asub ju Ida-Eestis. Seal on olnud klooster, kuid kuidas on tekkinud side Jõhvi ja Naissaare vahel, pole suudetud välja selgitada. Võib-olla on Naissaar kunagi kloostrile kuulunud.


Saart on kasutatud Soome lahes meresõitjate maamärgina. Tallinna raad püüdis metsaraiet piirata. Saare siluetti ei tohtinud muuta. Metsaraie jätkus rannametsa sees. 16.sajandil pandi ametisse kontrollija – Waldherr – ning metsavaht – Holzvagt. Need ametnikud pidid raiekohad kätte näitama, kuid mingeid täpseid reegeleid ei olnud. Mõnda aga mindi korraldustest mööda nii, et metsaraideks andis loa Eestimaa kuberner.


1680. aastate lõpu, Karl XI ning reduktsiooni ajal, võeti Tallinna linnalt omandiõigus saarele. See läks nüüd riigile. Tallinna raad oli linna tarbeks raiunud palju metsa ning nüüd soovis riik need tulud omale saada.


Metsaraideks oli saare peal hobuseid. Seda tõlgendati mõnikord nii, nagu oleks seal olnud hobusekasvandus. Sellele viitavad ka linna maksuraamatute andmed 15. Sajandist. Naissaare ja mandri vahel hobuste edasi-tagasi vedamine paistab siiski olevat ebatõenäoline. Talitee jooksis põhja poolt läbi metsa kalmistu lähedale vana kabeli juurde. Seal laaditi Tallinna tänavate ja kaide jaoks mõeldud palgid ja kivid praamidele.


Naissaare metsast läks risti-rästi läbi mitu sihti, mis raiuti sinna meresõidu jaoks. Enne tuletornide aga oli sihtidel suur tähtsus ning neid puhastati perioodiliselt.

19.sajandil laiendati sihte ning metsaraide jaoks tekkis ruutmuster. 20.sajandil hooldati neid “tänavaid” tuletõrje jaoks. Praegu on sihid kinni kasvanud ning märgitud vaid vanadel kaartidel.


19. sajandi keskpaigast kuni 1914. aastani oli saarlaste ja teistel võimalik taotleda metsaraide luba. Luba kehtis küttepuude langetamise, lõhkumise ja linna müümise kohta. Mõned saarlased tegelesid sellega aeg-ajalt.

Naissaarlased

1748.-1873. a kuulusid saare elanikud Tallinna kodanike hulka. Nad olid linna elanikega võrdsustatud, kuid neid nimetati vabatalupoegadeks. Pärast 1983. aastat muutusid nad maaelanikkonnaks. 1.septembrist 1919 kuni 1.augustini 1940 oli Naissaar iseseisev vald.


Rahvariideid Naissaarel ei kantud. Õpetaja ja misjonär Petrus Bergsten kirjutas 1875. a oma tööandjale Örebro Evangeelse Misjoni Sihtasutusele (Evangeliska Fosterlandsstiftelsen), et kalurimajade seintel on moeplakatid. Ta pidas seda jõleduseks ning arvas, et nende asemel peaksid olema piibliteemalised pildid.

Saarele tulnud õpetajad olid sinna saadetud eri misjoniseltsidest. Igaühel neist oli kristluse kohta oma nägemus. Nad lõid mitu piibligruppi, millega liitus palju saareelanikke. Selle tulemus tekkis külaelanike vahel tülisid. Lõunakülas oli näiteks adventiste, baptiste ja Evangeelse Misjoni Sihtasutuse liikmeid ning ka luterlasi, kuid enamus käisid koos kabelis jumalateenistustel. Palveõhtuid peeti kellegi elutoas ning üksteise juures käidi kuulamas, kuidas piibli teksti tõlgendati. Pärast koosolekut tekkis tihti pikk arutelu.


Naissaarlased olid ebausklikud. Siinkohal mõned näited.





  • Räägiti vaimudest (vaimor) kalmistul, rohukuraditest (grass-djävlar) heinamaa mätastel ja Jorka-kummitusest (Jorkas-krattn), keda kuuldi ja nähti talveõhtuti päikeseloojangul laanes, Holmsi talu taga.
  • Kui ühes kuus oli viis reedet, tuli kuu tuuline.
  • Ukseläve kohal kättpidi tervitamine võis lõppeda vaenlasteks saamisega.
  • Jala tõstmine põrandal istuva lapse kohale võis tähendada seda, et lapse kasv jäi  
  • seisma. Lastele räägiti, et kured jätsid vastsündinud saare põhjaosa metsa Suurele kivile (Stoor stein). Kui ämmaemand (titta-mamma) perekonna juurde tuli, oli tal laps kompsuga kaasas. Kui majas oli surnu ning väljas hakkas välku lööma, pandi alla veega toobrid, et surnukeha siniseks ei läheks.
  • Lauluraamatus oli salm “I allo lande”, mida selgitati lastele nii, et see oli koht, kuhu aulid (allona) kevadel pärast jääminekut ning sügisel pärast saarel vahemaandumist lendasid.


Ristimisel sai laps, kui tegu oli tüdrukuga, kaks ristiema ja ühe ristiisa. Poisslaps sai kaks ristiema ja kaks ristiisa. Seda, kes lapse ristimisele kandis, hüüti nimega Pado-tanta või Pado-onkel. Kingituseks sai laps vanu või uusi hõbelusikaid. Uutele lusikatele graveeriti kuupäev ja aastaarv, vanemad lusikad anti üle nii, nagu nad olid – vana graveeringuga.


Kui naised metsas marju või seeni korjasid, pidasid nad sidet üksteist hüüdes. Hüüdeid kuuldi kaugele ning selle kaudu anti teada ka marja-ja seenekohtadest.


Vanemaid vallalisi naisi hüüti saarel vanapiigadeks (gamel-pigor). Selles sõnas olnud midagi halvustavat. Kui nad surid, kirjutati 18. sajandil matuseraamatusse sõna “piga” – peretütar. Nad erinesid sisserännanud naistest, kes töötasid koduabilistena. Viimaseid hüüti teenijatüdrukuteks või teenijanaisteks (tjenste-flickor, tjenste-kvinnor).


Naabersaartelt sisserännanud meessoost tööjõudu kutsuti sulasteks (fiskedrängar). Saare mehi kutsuti karar ning nooremaid poisteks. Kui kaks kalurit tegid kalapüügil koostööd ning jagasid saagi, kasutati sõna deilkar. Deilkar’ina võis töötada ka naine. Kuid kalapüük oli raske töö ning nõudis käerammu. Kogu töö tehti käsitsi ning tormis ja külmas polnud võrkude üles tõmbamine sugugi kerge.


Saare naised olid paatidega harjunud. Nad püüdsid lähiümbruses kala ja sõudsid või purjetasid sellega Kalasadamasse. Kui kasutusele tulid mootorpaadid, jäi järele vähe naisi, kes seda tegevust jätkasid. Lootsimine oli täielikult meeste ala, kuid kahel korral olevat lootsimas olnud naised.

Elanikkond

Rahvaloendustel (varem hingeloendustel) on märgitud, et 1816. a elas saarel 52 tsiviilisikut. Kabeli sisseõnnistamise ajaks 1856. a elas saarel 200 inimest. Neist kaks kolmandikku olid rootslased. Ülejäänud kolmandik olid eestlased, kuid selle kohta, kas nad olid kalurid või sõjaväelased, andmed puuduvad. Saare elanikele peeti jutlust pühapäeviti üle nädala rootsi ning üle nädala eesti keeles. 22. juunist 1854 pärit kirjas on Rootsi talupoegi märgitud nimeliselt, kuid ühtegi Eesti nime esitatud ei ole.


1908. a oli saarel kirjas 415 ning 1913. a 366 inimest. Vähenemine on seletatav sellega, et palju saareelanikud olid suurriikide vaheliste pingete pärast juba lahkunud ning saanud teate 1914. aasta kevadel toimuvast evakukeerimisest.


Naissaare elanikkond on saarelt pidanud sunniviisiliselt lahkuma teadaolevalt neljal korral: 1721. a pärast rahulepingut ning siis, kui alustati Tähtkantsi rajamist (1732. a ei olnud saarel ühtegi tsiviilisikut); 1914. a sunniti elanikud lahkuma lühiajalise etteteatamisega; 1940. a 9. juulil saadi teade, et saar peab olema evakueeritud 19. juuliks; 1943.-1944. a lahkusid Punaarmee lähenedes saarelt kõik elanikud.

Sõjalaevadelt pärit maetud isikud

1809. a maeti Naissaare kalmistule 17 Inglise meremeest. Sel aastal tegid sõjalaevad luuret ning ründasid Tallinna ja teisi Soome lahe sadamaid, sh Sveaborgi. Sageli jäid laevad Naissaare juures ankrusse.


Suurriikide vahelises Krimmi sõjas 1854-1855 hukkus 13 Inglise meremeest, kes maeti saare kalmistule. Suri ka Prantsuse meremehi, kuid neid ei maetud luterlikule matusepaigale, vaid Hülkari otsast põhja pool asuvasse randa.


1941. a pärast sõjasündmusi Soome lahes uhtus meri Naissaare lääneranda kuus surnud Saksa meremeest. Surnukehad paigutati Lõunaküla päästepaadimajjja. Saarele tulnud ja hambaproove võtnud ametnike kinnitusel olid uppunud meremehed pärit ristlejalt Altmark. Hukkunud maeti kalmistule ranna lähedale.

Valgest ja rohelisest samblast tehti haakristikujulised hauakaunistused. Kaldale triivis ka üks Altmarki päästepaat. Mõnda aega kasutas seda üks Naissaare elanik.


Tekstid pärinevad Margit Rosen Norlini raamatust "Naissaare lood".