Vaatamisväärsused

Kitsarööpmeline raudtee

Naissaarel on 40 kilomeetrit kitsarööpmelist raudteed, mida hakati rajama tsaariajal 1913.aastal. Osaliselt oli raudtee kasutuses ka Eesti Vabariigi ja Venemaa okupatsiooni ajal.

Viimsi Rannarahva Muuseum on alustanud ajaloolise raudtee taastamist. Väidetavalt on selline militaarraudtee maailmas unikaalne. Raudtee rajati, kui hakati ehitama Peeter Suure merekindlust. Hiljem kasutati raudteed patareide varustamiseks laskemoonaga. 1918.aastaks valmis 37,5 km raudteed.

Raudteed laiendati ja taastati nõukogude ajal kui Naissaarele rajati meremiinide tehas. Rongiga oli mugav transportida nii komplekteeritavaid osi kui ka valmis meremiine. Raudteed kasutati saarel ka kõigi sõjaväeosade varustamiseks.

Tänaseks on raudteest taastatud 2,4 km ning sellel saab veduri ja kahe vaguniga teha lõbusõitu. Kogu 750 mm laiusega raudtee on muinsuskaitse all.

Majakas saare põhjatipus

Tänane põhjatipu tuletorn on ehitatud 1960.a. See on 45-meetrine raudbetoonist konstruktsioon. Naissaare Kogukond on tuletorni korrastanud ning sinna on võimalik ohutult üles ronida. Vaade on imeline. Lõunasse jääb tiheda metsaga kaetud saar ning Tallinn ning põhja vaadates võib hea ilmaga näha Soome rannikut.

Juba 18.sajandi merekaartidel oli Naissaare põhja- ja lõunatippu märgitud tulekoht, tähendas lahtise tulega hõredat puitkonstruktsiooni. 1825 ehitati põhjatippu puust tuletorn. 1849 ehitati esimene kivist tuletorn, mis kasutas kütusena kivisütt, küttepuid ja hiljem ka päevalilleõli. 1890 toodi tuletorni elekter, malmist udukell ning raadioside mandriga.

1941 lasi Punaarmee kivist tuletorni õhku. Asemele ehitati 37-meetrine puidust torn, mis kestis 20 aastat.

Rannakaitsepatareid 10A ja 10B looderannikul

Kindlustuste rajamine algas Vene tsaari Nikolai II käsul 1912.aastal. 10A kandis alguses tsaar Peeter Suure nime. See koosnes kahest soomustorni betoonalusest. Põhjapoolsele jõuti ka soomustorn peale tõsta, kuid kahurit paigaldada ei jõutud. 10B koosnes kahest pöörlevate soomustornide betoonist alusehitisest ja 15 meetri kõrgusest komandokeskusest, mis jõuti ka valmis ehitada ja kahurid paigaldada. 10B lasti tsaariarmee poolt taganedes õhku. Mõlema patarei ülesanne oli võtta tule alla Soome lahe lõunaosa.

Eesti Vabariigi 30ndatel aastatel sündis idee 10A soomustorn uuesti relvastada kahe 12-tollise suurtükiga, kuid see jäi tegemata. Ehitisest sai hoopis laskemoonaladu, mis sai valmis 26.jaanuariks 1939. Siseruumid korrastati.

Omari Küün

Tänane Naissaar on ka kultuurisaar. Dirigent Tõnu Kaljuste alustas 2006. aastal Nargen Festivalidega. Kontserdipaigaks tõi ta Pärnumaalt Kastna külast saarele Omari küüni.

Omari küünis on etendatud Jaan Krossi Vastutuulelaev, Andrus Kivirähki Isamaa Pääsukesed, mängitud Arvo Pärdi ja Veljo Tormise muusikat ning lavastatud Joseph Haydni ooper Üksik

Saar.

Tähtkants

1721.a. otsustas Vene tsaar Peeter I ehitada Tallinna kaitsmiseks tähtkantsid. Need olid oma põhiplaanilt taevatähte meenutavad mullast kõrgendikud, millele paigaldati kahurid. Neid ehitati 1727.aastaks kolm: Naissaare lõunarannikule, Paljassaarele ja Miiduranda. On teada, et veel 1760 .a. täiustati bastioni ja valle ning rajati selle ette merre rahnudest sadamasild. On teada, et sajandivahetusel Tähtkantsi sõjategevuseks enam ei kasutatud.

Täna on Tähtkants suures osas metsaga kaetud, kuid selle vägevus on selgelt aimatav ja vaade Tallinnale kaunis.

Püha Maarja kabel ja surnuaed

Tänasele Naissaare kirikule pandi nurgakivi 1934.a. Ehituse algatajad olid Tallinna Rootsi-Mihkli kirik ja Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom. Piiskop käis 1929.a. kohtumas naissaarlastega ning algatas pärast seda Rootsis annetuste kogumise. Naissaarlased ise panustasid ehitusse eeskätt oma puutööoskustega.

Kirik pühitseti sisse 11.septembril 1938. Külalisi oli Tallinnast ja Stockholmist kokku 180. Viimane jumalateenistus enne naissaarlaste sundevakueerimist peeti 14.juulil 1940. Pärast teenistust saeti läbi kiriku torni puurist, pakiti kokku kiriku inventar ning viidi Tallinna Rootsi-Mihkli kirikusse. Pärast punaarmee sissetungi Tallinna 1944, rootslaste kirik suleti ning kogu vara varastati või müüdi maha.

Kui eesti uuesti iseseisvus ja punaarmee Naissaarelt 1994.a. lahkus, selgus, et kirik on ainus ehitis, mis saarel iseseisvusajast on säilinud. Tallinna Rootsi-Mihkli kiriku ja koguduse õpetaja Patrik Göranssoni ning Naissaarega seotud rootslaste ja väliseestlaste eestvedamisel ning annetuste abil alustati kiriku restaureerimist. See kestab tänaseni.

19.augustil 2018 osalesid Naissaar kabeli taaspühitsemisel Rootsi kroonprintsess Victoria ja prints Daniel. Kuningaperel on Naissaarega isiklik seos. Rootsi kuninga annetusena on taastatud kabeli aknad. Tänutäheks kinkis Naissaare kogukond kuninglikule perele Naissaare kujutisega hõbesõle ja saarel valmistatud pussnoa.

Kirikukalendri pühade ajal toimuvad kirikus uuesti jumalateenistused. Ametlikus keeles on naissaarlaste pühakoja nimi Püha Maarja kabel, kuid naissaarlased kutsuvad seda omavahel ikka kirikuks.

Naissaare surnuaed on kirikust jalutuskäigu kaugusel mere ääres vaatega läände. 18.sajandil oli seal asunud ka väike puidust kabel. Kahjuks ei ole teada, kui kaua on naissaarlased seda matmispaika kasutanud. Tänaseks on surnuaed korda tehtud ning taasiseseisvumisjärgselt on siia maetud ka kaks naissaarlast.

Kivirahnud

Jääaeg on Naissaarele toonud ka hulgaliselt rändrahne. Neist enamus paikneb saare idaosas rannikul, kuid ka kalda ääres vee all. Tuntumad ja suuremad on Lehtmetsa kivi Taani Kuninga aias ja Männiku küla rändrahn. Tulekahjude tõttu pragunenud Metsapõlendiku kivi asub miiniladude lähistel, Väikeheinamaa küla servas Väikeheinamaa Suurkivi. Lestakivi on Põhjaküla lähedal meres. Lõhkised kivid on sadamast põhja pool meres. Valge kivi ja Must kivi asuvad Idasadama rannas. Rohkelt on ka väiksematest rahnudest kivikülve, mille kõrgus

2 m ja ümbermõõt 10 m.

Luited ja astangud

Naissaare mäed, Suurmäed ja Kunilamägi, on tegelikult nõmmemetsaga kaetud liivaluited, mis tõusevad kuni 27 meetrit üle mere pinna.

Saare läänerannik on madal ja kivine. Rannajoon on liigendatud lõugaste ja maaninadega. Tuntuim lõugas on Mädasadam, kus asusid vanad sadamakohad.

Ranniku põhjaosas on meri kuhjanud kaldale liiva ja merekivikestest kruusavallid. Rannas on rohkelt erinevas suuruses munakaid.

Idarannik on kõrgem ning seal moodustuvad kuni 7 meetrised astangud. Kõrgeim astang on kirdeosa Savikallas, kus on hästi näha Naissaare pinnasekihid. Peal on umbes 3 meetrine liivakiht, mis toetub sinakale liivsavimoreenile.

Sadamast lõunas on rannik madalam. Kaunim liivarand on sadamast lõunapool, mis lõpeb Hülkari tipuga. Astang on vaid paarimeetrine ja taimestikust vaba ranna moodustab puhtaks uhutud mereliiv.

Metsad

20.sajandi alguseks oli Naissaar kaetud põhiliselt männimetsaga. Saare põhjaosas oli ka kuuse- ja lepametsa.

Paradoks, kuid just tänu militaarsele suletusele, on Naissaarel säilinud puutumatud, vabalt kasvanud metsad ning selle alustaimestik. Siinsed metsad on pigem metsikud ja ürgse iseloomuga, kohati tuulemurdude ning kõdunevate puutüvede tõttu raskesti läbitavad. Palju on säilinud üle 100 aasta vanuseid mände ja kuuski.

Teadlased hindavad Naissaare pohlamännikuid, mustikakuusikuid ja karusamblakuusikuid. Kuusikutes katab maad tihe samblakate, sest rohttaimede jaoks ei ole piisavalt valgust.