Hülgepüük

Margit Rosen Norlin


Seda jutustas Verner Luther oma tütar Seija Näsholm Lutherile.

Hülgepüügile mindi tavaliselt märtsis. Kui mootorpaadid 1920. aastatel tavaliseks muutusid, võisid püügiretked ulatuda kaugemale. Mõnikord võis ühel aastal toimuda mitu retke ning koju tagasi jõuti aprilli lõpus.


Verner Luther, Klaus Engelhardi ja Lydia Lutheri poeg rääkis, et esimesel pikemal hülgepüügiretkel oli ta 18-aastaselt, seega 1930. aastal. Vanem vend Adolf Luther pidi oma esimese retke tegema umbes 1925. aastal. Viimase hülgepüügiretke tegi Verner Naissaarelt 1939. aastal. Järgmisel aastal oli ta juba Rootsis. Seejärel, 1940. aastatel ning 1950. aastate alguses jätkus hülgepüük juba Rootsis. 


Verner jutustas, et Naissaarel kasutati ära enamik hülgest. Pekk keedeti rasvaks, millesse segati värvipigmenti ning seda kasutati näiteks majade värvimisel. Halvemast nahast, mida müüki ei pandud, õmmeldi lastele seljakotte ning isegi pastlaid. Varem kasutati pastlaid hülgepüügil ning täideti sooja hoidmiseks õlgede või põhuga.


Enne kaugemale retkele minekut varuti kütust ja toiduaineid. Suuremasse paati nagu Morgan laaditi paar tuhat liitrit mootorifotogeeni, umbes 50 liitrit fotogeeni ning sama palju määrdeõli. Samuti laaditi peale sadakond kahekilost leivapätsi, umbes 100 g soola hülgenaha soolamiseks ning liha ja kartulit toiduvalmistamiseks. Peale laaditi ka tangun, see oli laiem ja pikem suusk, millel sai põlvitada ning mida kasutati hülgele lähenemisel ja tulistamisel. Kaasa võeti ka harpuune (rootsi keeles sälajärn). Neid kasutati lastud hüljeste üles tõmbamiseks, et nad jää alla ei kaoks. Siis olid muidugi kaasas pikksilm, jäätuurad, pootshaagid, kõrged nahksaapad ning ka valged kapuutsidega kuued, mis olid väga tähtsad. Edasi mauserrelvad ja haavlipüssid retke ajal merelindude laskmiseks. Samuti ei võidud unustada eikstoken’it, kuusepuust valmistatud kerget metalljalastega sõudepaati, millega mindi jääle, mis ei kandnud ega samas ka katkenud.


Hülgejahipaat Morgan käis kaugretkedel mitu korda. See oli umbes 13 meetrit pikk, 3,5 meetrit lai ning sel oli 24-hobujõuline Wickströmi motor. Morgani keskel oli kajut ning nii vööris kui ahtris asus ebatavaline kaetud lastiruum. Reeglina oli Naisssaare kala- ja hülgejahipaatidel kajut vööris ning lahtine lastiruum ahtris. Paadi ehitasid Naissaarel 1933.aastal kaheksakesi Engelhard Luther, tema pojad Adolf ja Verner, Herbert Luther, Isak Rosen, Jakob Silm, Johannes Heinakroon ning Evald Viliberg. Kõigist neist said osanikud. Mõte oli selles, et paat viiks saarelt kala Tallinnasse. Kalapüük aga ei edenenud ning vähehaaval võtsid paadi üle Adolf ja Verner koos Evald Vilibergiga, kellele omakorda järgnes Leo Puuström. Morganit kasutati seejärel ainult hülgepaadina. 1940. aastal konfiskeeris venelane (Nõukogude okupatsioonivõim) paadi. 1944. aastal saabus see umbes 130 põgenikuga Norrtäljesse ning viidi järgmisel aastal koos teiste põgenikepaatidega Nõukogude Eestisse.


1937. aasta kevadel tehti Morganiga kaks hülgepüügiretke. Esimesel oli kapteniks Adolf Luther ning meeskonda kuulusid tema noorm vend Verner, Herbert Luther, Leo Puuström, Evald Viliberg ning Oskar Viliberg. Ajalehe “Uus Eesti” 18. aprilli 1937. a numbris kirjeldatakse mh teist retke, mille saak oli 247 hüljest.

Osa meeskonnast oli sama, mis esimesel retkel, nimelt Herbert Luther ja Leo Puuström. Uueks meeskonnaliikmeks oli Adolfi õemeees Rudolf Jõesaar. Artikli kirjutamise ajal oli Adolf 30- ja Verner 25-aastane.

Ka Verner tegi sel hooajal teise retke. See toimus väikese paadiga, kaasas oli Evald Viliberg. Retke saak oli 15 hüljest.


Tekst on Margit Roseni raamatust “Naissaare lood”