Lootsid, meremehed ja kaptenid

Margit Rosen Norlin

Kuna Naissaar asub kahe Tallinnasse viiva meretee vahel, on meresõit naissaarlastele alati väga tähtis olnud. 

Kui kaua naissaarlased Tallinna keerulistel mereteedel lootsinud on, pole võimalik välja selgitada. Võib-olla oli neil lootsimiskohustus juba Taani ajal 1219-1343. 13. sajandi keskpaigast pärineb Taani meresõidukirjeldus, mis moodustab Taani hindamisraamatu lisa. Dokument kirjeldab mereteed Blekinges asuvalt Utklippani saarelt piki Rootsi rannikut Arholma saareni ning edasi üle Ahvenamere Kökarisse ja Porkkalasse, üle Soome lahe Naissaarele (Narigeth), Paljasaarele (Karlsö) ja Tallinnasse (Raevelburgh). 

Pärast Tallinnale linnaõiguste andmist 1248 ning umbes samal ajal hansalinnaks saamist käis Eesti rannikul elav laevaliiklus. 1346. aastal oli Tallinna raad kohturaamatute märkmete andmetel teatanud, et kõik Novgorodist pärit kaubad tuli Tallinnas, Riias või Pärnus ümber laadida. Pärast seda, kui Taani kuningas Valdemar IV 1361. a Visbyt rüüstas, kasvas Tallinna tähtsus mereliikluses. Pärast neid sündmusi kasvasid linna sissetulekud märgatavalt. Naissaare elanike kohta on neist sajanditest andmeid napilt. Tallinna rae toimikutes on siiski üksikuid märkeid naissaarlaste ja muu rannarahva kohta, kes hoolitsesid linna ja tagasi lootsimise eest.

16. sajandist on teateid linna kalaga varustamisest, kuid kas naissaarlased ka lootsimisega tegelesid, pole märgitud. Seevastu kirjeldavad saart ja selle topograafiat mitmed dokumendid ja merekaardid.

Vene ajal, 1723. aastal mainib lootsimist Tallinna linnaarhiivis asuv reglement. Saksa keelest tehtud vabas tõlkes on selle järgi ,,keelatud lootsita laevu (Tallinnasse) vastu võtta ja neil reidil ankrusse jääda", samuti on ,,keelatud mõningaid meeskonnaliikmeid linna jätta. Reeglite rikkuja saab 150 rubla trahvi või 3 aastat sunnitööd".

18. sajandi lõpust pärineb põhjalik kirjeldus sellest, kuidas saarel lootsimist korraldati ja millises järjekorras töö käis. Arthur Ambrosen on seda kirjeldanud ajalehes Kustbon (1-1984). 

1890. aastal otsustas Naissaare kogukond luua uue lootsimiskorralduse (,,Kogukonna lootsi seadus"). Dokument on eesti keeles ning sellele on alla kirjutanud 44 meest ja üks naine, M.Schmidt. Ta oli lesknaine, kuid talul oli lootsimisõigus ning Maria Schmidt võis lootsimiseks kasutada ühe lähedase abi. Üks loots on alla kirjutanud kolme ristiga. Võimalik, et ta ei osanud kirjutada.

Põhjaküla mehed pidid lootsima laevu, mis saabusid põhja poolt ja vajasid lootsi saarest ida poole jääval veeteel. 

Enamik saare mehi teenisid kuni 1914. aastani purje- või aurulaevade peal. Nad oskasid mitut keelt: rootsi, vene, inglise ja ka saksa keelt. Mõni oli teeninud Vene mereväes. Minu sugulased, vennad Leopold (1856-1922) Alexander Rosen (1861-1947), olid tsaari mereväeohvitserid. Leopold oli muuhulgas ühe tsaari lõbusõidujahi kapten. Leopoldi sugulastel on alles E-kujuline Walesi prints Edwardi monogrammiga rinnanõel. Prints külastas Eestit mitmel korral, kohates lõbusõidujahi pardal oma tsaariperekonna sugulasi. 

Leopold lahkus tsaari teenistusest 1880. aastate lõpul ning hakkas purjelaeva Linda Morgenroden kapteniks. Laev oli ehitatud 1877 ning kuulus ühele Eestimaa konsortsiumile. Vend Alexander munsterdas end sinna tüürimeheks. Meeskonnas oli jungaks ka minu vanaisa Frans Rosen (1869-1913). Laev seati valmis sõiduks Lõuna-Ameerikasse, kust tuli mööbli valmistamiseks osta punast puitu. Värske toidumoonana laaditi muuhulgas peale palju sibulakotte.

Reis läks Uruguaisse, Montevideosse. Kohale jõudes jäi laev reidil ankrusse ning kapten Leopold sõudis palkide ostmiseks maale. Kauplemine ja äri võtsid aega. Meeskonnal oli igav. Reidil oli palju laevu ootamas. Tüürimees Alexander arvas, et võiks ühe peo korraldada ja nii ka läks. Laeva toidu- ja joogivarud tehti tühjaks. Mõne aja pärast oli kapten tagasi ja nägi hävitustööd. Vanaisa Fransi jutu järgi muutunud ta nii kurvaks, et hakanud nutma. Reisile kulus kokku üks aasta. Nad käisid ka teistes Lõuna-Ameerika sadamates. 

Külaelanikud hüüdsid tüürimees Alexandrit alati lihtsalt Vanaks Stüürmaniks. 1885. aastal oli ta abiellunud vaid 17-aastase Henrietta Freibergiga. Nende abielust sündis palju lapsi. 20. sajandi alguses tegutses Vana Stüürman saarel kaluri ja lootsina. 

Kui mõni laev Suurupi lähedal lootsimiseks märku andis, nägi seda lootsivalve, kes teavitas vahetuses olnud lootsi. Ühel korral sai ülesande Vana Stüürman, kes purjetas lootsiabiga välja. Loots astus pardale ja abiline purjetas koju. Stüürman alustas lootsimist Tallinna suunas. Merele laskus udu ja tuli loota kompassile. Siiski tegi ta valearvestuse ning järsku paistis laeva ees maa. Loots püüdis kurssi muuta, kuid oli hilja. Naissaare lõunatipu juures jooksis laev madalikule. 

Järgnes uurimine ning õnnetuses leiti süü olevat lootsil. Vana Stüürmanile mõisteti karistus ning talt võeti lootsimisõigus. Nüüd elatas ta perekonda ainult kalapüügist. Kui saarlased talt küsisid, miks ta Inglise laeva madalale juhtis, vastas ta Naissaare murdes: "Vart sko ja gou, heila holman va jo firi?" (,"Kuhu ma pidin minema, kui terve saar oli laeval ees?”).

31. oktoobril 1909 sai Alexander pärast taotlemist lootsimisõiguse tagasi. Madalik ristiti õnnetuse järel Inglismani madalaks (Engelsmanns gronni). 

Pärast Esimest maailmasõda, 1920. aastate alguses lootsimine riigistati ning lootsid pidid oma õigusi uuendama. Viimaste uuendajate hulgas oli Ludvig Freiberg (1872-1951). Tema lootsimistunnistus nr 48 on välja antud 3. märtsil1924. 

Paljud Naissaare mehed teenisid 1920.-30. aastatel sadama- ja kauglootsidena. Ka Tallinna sadama kapten oli Naissaarelt. Eesti lootsimispraksis lõppes 1940. aastal seoses Nõukogude okupatsiooniga.

Üks Naissaare lootsidest oli 1920. aastate lõpul asunud tööle välismaale. See oli Viktor Berg (1871-1953), kes kolis Gdyniasse ja sai seal sadama ülemaks. Ta oli sellel ametikohal ka sõja ajal ning tuli Rootsi pärast sõja lõppu 1945. a. 

Tekst on Margit Rosen Norlini raamatust „Naissaare lood“