Naissaare sadamad ja lootsid

Herkki Haldre


SADAMAD


Tuhatkonna aasta eest oli Läänemere piirkond muutunud tähtsaks mereteeks, mis oli alguse saanud Skandinaavia Mälari järvest, läbinud Ahvenamaa saarestiku ning läbi suurte jõgede nii Holmgardi linna (Novgorod) kui Hellespontose (Dardanellid) väina kaudu Vahemerele (Egeuse meri) jõudnud. See pikk meretee kandis Idatee (Austrvegr) nime ja seda läbisid skandinaavlastest meresõitjad, kelle viikingilaevad vajasid teekonnal kindlaid peatuspaiku puhkuseks, värske vee ja toiduainete varumiseks, ka sobivate ilmastikutingimuste valikuks. Neid peatumispaiku ei olnud sellel teel just palju. Eestimaa rannavetes olid sellisteks üldtuntud peatumispaikadeks viikingite peajumala Odini hauana tuntud meresaar Osmussaar (Odinsholm), Naissaar (Narigeth), mis vanadel maa- ja merekaartidel Terra Feminarum (Naiste saar), ka Virginium Terra (Neitsisaar) nime kandis. 

 

1219. aastal puhkas Naissaare idapoolsel laugel rannal reisiväsimust Taani kuninga Valdemar II Sejr sõjalaevastik, kes siia anastusretkele saabus. Võimalik, et just tollest ajast alates tuntakse seda maalilist rannaosa veel tänapäevalgi Taani Kuninga aiana. 

 

Naissaar on sajandite vältel läänetormide eesttormivarju pakkunud nii sõpradele kui vaenlastele. Kroonikakirjutaja Balthasar Russow pajatab aastast 1568 nii: ”Selsamal varakevadel tulid Danzigi piraadid kaheteistkümne laevaga hästivarustatult Tallinna all ja heitsid Naissaare taha ankrusse, et Poola kuninga nimel sulustada sõitu nii Tallinna kui Narva poole. Need piraadid nõudsid Tallinna käest põletamise ähvardusel kontributsiooni, kuid nende nõudmist ei täidetud. Kui nad nüüd peaaegu pool suve Tallinna ees pidutsenud olid ning lõpuks teada said, et Rootsi kuninga laevad lähenemas, taandusid nad jälle Danzigi poole”.

 

Esimesena on märgitud Naissaarel väikese sadama olemasolu 1705. aastal, kui saare lõunarannale ehitati kindlustuseks tähekujulist muldkantsi suurtükkide paigutamiseks. Sadam koosnes lühikesest kivimuulist ja ajutisest puusillast. Seda sadamakohta kasutasid hiljem ka Naissaare kalurid oma paatide hoidmiseks ja saare ja Tallinna vaheliseks liikluseks. 1920. aastate aerofotol on näha ka liivasel rannal lautritesse tõmmatud 11 suuremat paati. 

 

Saarel oli kolm küla: Põhjaküla (Backbyn, Lõunaküla (Storbyn) ja Väike-Heinamaa küla (Lillängen), kuus väikesadamat Djupvikin, Holmsvikin ja Medusadam viken, Vana Põhjasilla, Kesksilla ja Lõunasilla paadisadam.

 

1913. aastaks, kui Venemaa sõjajõudude poolt oli välja valitud tugipunktid Tallinna kui laevastiku peamise baasi kaitsmiseks, kuulus Peeter Suure merekindluse süsteemi ka suurtüki patareide ehitamine Naissaare põhjaossa. Ehitustööde läbiviimiseks ja raskete relvade positsioonile toimetamiseks ehitati saare idaküljele, täpsemalt lõuna-ida rannikule, eelnimetatud soodsasse kohta kapitaalne betoonkaiga sadam, mille sügavuseks kai ääres sai 3,5 – 4,5 meetrit. Sadamast ehitati raskete veoste vedamiseks kogu saare pikkuses kitsarööpaline raudtee.

Uue sadama kaudu veeti saarele nii ehitusmaterjali, sõjatehnikat, kui ka inimesi. Sadamat laiendati pärast viimast sõda, mil Naissaar taas militariseeriti ja tavainimestele suleti. Sadama kohal rannas kunagi paiknenud Tallinna purjetajate klubi asemele on püstitatud Naissaare looduspargi keskus.

Vallikari (Vallkarel) ja Kiinikari (Kinkarel) vahelises lahesopis paiknes aga Lõunaküla tähtsaim rajatis – Külasadam. Siitkaudu peeti ühendust nii Tallinna kui ka Soome ja Rootsiga.

LOOTSID


Naissaare Põhjasõja-eelsest asustusajaloost ei ole teada palju. Mõisaaega siinmail pole olnud. Saare vabatalupojad on saanud oma elatise linnujahist, kala- ja hülgepüügist. Väga prestiižseks ametiks on olnud lootsiteenistus. 


Lootse oli Naissaarel üsna palju, kuid siiski mitte iga mees ei tundnud seda kunsti. Vaja oli häid teadmisi. Laevu saadeti Tallinna ja võeti sadamas vastu range järjekorra alusel. “Oma laevast” andsid teada kõrge männi otsas vahti pidavad poisikesed. Laeva ootaval lootsil oli krae peal ja lips ees. Kui loots läks merele, otsis järgmine kraest ja lipsust koosneva “ülikonna” välja ja pani paadile lootsilipu lehvima. Vahikorra sisse ei loetud öösel ja Tallinnast tagasi lootsitud laevu. Aastas tuli paar-kolm lootsimist pere peale. Lisaraha andis veel väikepurjekate ja paatide ehitus. Viimane Naissaarel ehitatud laev lasti vette 1914. aasta kevadel.


Kui elu Vabadussõja järel taas rahuaja rööbastesse läks, tegutses Tallinna ümbruses kaks lootsimisõigust omavat seltsi, Naissaarel ja Suurupis. 

Mõlema liikmeteks olid põlised Naissaare mehed. Suurupi lootsijaama lootsid elatusid puhtal kujul lootsimisest. Teine lootside ühing koosnes pärast sõda Naissaarele naasnud lootsidest. Nende põhisissetulek tuli kalapüügist, lootsimine oli vaba aja lisategevus. Kuid mõned saaremehed hakkasid lootsimise vastu suuremat huvi üles näitama ja valvasid oma mootorpaatidega merel, olles seega Suurupi omadele pinnuks silmas. Võitlus konkureerivate lootsiseltside vahel läks üsna ägedaks ning oma teenistuse kaitsmise nimel lasti käiku laim ja pooltõed.


1926.aastal saatis Suurupi Lootside Selts mereasjanduse peavalitsusele värvika kirja:

“Naissaare lootside seltsi kuuluvad lootsid on põhiliselt kalamehed ja põlluharijad. Nende seas on isikuid, kes on teistest seltsidest halva käitumise pärast välja heidetud, salakaubavedajaid, nõdrameelseid, kes Seevaldi ja Tartu haigemajades ravil olnud ja arstide poolt ebanormaalseks tunnistatud. Selles seltsis on lootse, kel on lootsitunnistus, kuid kes pole kolme ja enama aasta jooksul ühtki laeva lootsinud. On neid, kes kalapüügi mõne kuu pikkust vaheaega kasutades Tallinna tulevad ja välislaevakapteneilt suurte altkäemaksudega –isegi 50–75% lootsimisraha tagasimaksuga – laevu oma kätte saada püüavad.”

Kirjale on alla kirjutanud Suurupi Lootside Seltsi vanema kt. K. Matson, kaugesõidu tüürimees. (ERA)

Kired vaibusid alles uue lootsiseaduse vastuvõtmise järel 1930. aastal.


Kasutatud allikad: Vello Mäss, Bruno Pao, Külvi Kuusk, Birgit Itse, Tõnu Viik