Naissaare vanem ajalugu

Margit Rosen Norlin


Aastate jooksul on saarele omistatud hulgaliselt nimesid: Terra Feminarum, Narigeth, Nargheten, Nargheiden, Narjeden, Narg Öön, Nargen, Nargö, Naissaar. Nimede saamislugude kohta on teada mitmeid legende. 


Kui munk Adam pärast Bremeni piiskopiks saamist 1070. aasta paiku mööda Läänemere rannikut sõitis, koostas ta tagasi saabudes reisikirja või kroonika, milles märkis, et Aestlandist põhja pool asub saar nimega „Terra Feminarum” (Naiste maa). See peab olema Naissaar. 


Taanlased vallutasid Põhja-Eesti 1219. aasta suvel ja hoidsid seda enda valduses 1346. aastani, mil piirkond müüdi Saksa Ordule. Ühenduse pidamiseks oma Baltimaade provintsiga lisati 1250. aasta paiku Taani hindamisraamatule meretee kirjeldus. Meretee algas Blekinges asuvast Utklippani saarest, kulges sealt põhja, Arholma saare poole, üle Ahvenamere Kökarisse ja sealt edasi Soome lahte, Porkkalasse, Naissaarele ja Tallinna linnusesse. Ladinakeelne lõik kõlab „item de Purkal usque Narigeth ultra mare estonum”. Ürik on koostatud Taanis Roskilde lossis.


17. juunil 1297 avaldas Taani kuningas Erik Menved käsu kaitsta saartel nimega „Nargheten, Wlvesöö, Blocekarl et Rughenkarl” asuvat metsa (lihtsustatud tõlkes tähendab see metsa raiumise keeldu Naissaarel, Aegna saarel ning Paljassaarel, mis oli neil aegadel veel saar). Pärast taanlaste lahkumist Eestist on Naissaar kuulunud erinevate valitsejate alla. 1348. aastal tunnistab Tallinna nunnakloostri abtiss Margareta, et klooster ei pretendeeri Tallinna linnale kuuluvatele saartele, mille hulgas on Naissaar. 


Seejärel on saare üle valitsenud Tallinna linn, Rootsi, Venemaa, lühikest aega Saksamaa, Eesti Vabariik, Nõukogude Liit, Saksamaa, Nõukogude Liit ning alates 1991. aastast taas Eesti Vabariik. Saare elu ja asustust on kõige rohkem mõjutanud Tallinn, mille kirikutorne on Naissaarelt näha. Meresõit elavnes saare ümber eriti pärast seda, kui Tallinn sai 1248. aastal linnaõigused ja astus umbes samal ajal ka Hansa Liitu. Kuid Tallinna laht oli aktiivne kauplemiskoht juba 11. sajandil, mil rajati muinaslinnus. Linnusest põhja pool liivarannal asus laevade maabumiskoht ja ida pool oli sadam. 


Tallinna 1370. aasta ja hilisemates kohturaamatutes mainitakse saarelt toodud küttepuude veokulusid. Kõigi nende sajandite jooksul on olnud Tallinna linna kohturaamatute järgi saarel elanikke. Nimetuste „compani” ja „ööluden” (saareinimesed) all mainitakse hobusekasvatajaid ja metsatöölisi, kuid mis keelt nad kõnelesid ja kas nad saarel ka elasid, seda me ei tea. 


16. sajandi alguse maksuraamatutes teatatakse Taani mereröövlitest, kes takistavad meresõitu. Mereröövlite tugipunkt asus „Naissaare all” („inunder Narigöö”). 8 1519–1528 juhtis Soome lahes mereröövleid Sören Norby. Mereröövlid tegutsesid ka veel Rootsi ajal 1561–1710. 


Vanim talude nimekiri koos omanike nimedega pärineb aastast 1687, mil saar pidi reduktsioonikomisjoni otsusel minema riigi kätte. Siis oli saarel 9 taluomanikku koos 8 täiskasvanud poja ja 3 venna, 5 hobuse, 11 härja ja 18 lehmaga. Saarel olevatest naistest pole mingeid andmeid peale Maret Valdmani, kes arvatavasti oli lesk ning ühe talu omanik. Omanike seas oli nii rootsi kui eesti nimesid.


Tekst on avaldatud raamatus "Terra Feminarium. Naissaare rahutu lugu"