Naissaare loodus

Viimati muudetud: 10.3.21

Naissaare looduse märksõnadeks on ürgsed metsad, üllatavad sood, inimtühjad

liivarannad ja –luited , rändrahnud, samblad ja samblikud, merikotkad, miljonid

rändlinnud, lestad ning räimede järgi kaldamadalasse ujuvad aplad forellid ja

lõhed. Saarel ei ole järvi ega jõgesid.


Naissaare sünd

Naissaare kõrgemad osad tõusid üle merepinna 7500 aastat tagasi. Naissaar

jätkab tõusmist veel tänagi, 2,5 mm aastas.

Esmapilgul võib arvata, et tegemist on hiiglasliku liivamäega. Kuid Naissaare

geoloogised kihid on äärmiselt mitmekesise ja keeruka ehitusega, mis on

tekkinud mitmete jääaegade tulemusena. Mandriliustike liikumine ja jää

taandumine on seganud siia kokku kivigraniidid, savikihid, erinevate ajastute

settekivimid ja mereliivad ning –kruusad. Seda kristalset ümarat kruusa ja

tuhmkollast liiva näeb tänapäeval põhiliselt ida- ja looderannikul.


Kivirahnud

Jääaeg on Naissaarele toonud ka hulgaliselt rändrahne. Neist enamus paikneb

saare idaosas rannikul, kuid ka kalda ääres vee all. Tuntumad ja suuremad on

Lehtmetsa kivi Taani Kuninga aias ja Männiku küla rändrahn. Tulekahjude tõttu

pragunenud Metsapõlendiku kivi asub miiniladude lähistel, Väikeheinamaa küla

servas Väikeheinamaa Suurkivi. Lestakivi on Põhjaküla lähedal meres. Lõhkised

kivid on sadamast põhja pool meres. Valge kivi ja Must kivi asuvad Idasadama

rannas. Rohkelt on ka väiksematest rahnudest kivikülve, mille kõrgus 2 m ja

ümbermõõt 10 m.

Naissaarel asus ka Eesti üks suurimaid rändrahne, mille kõrgus oli 10,6 meetrit.

Suurkiviga oli seotud ka ilus legend. Vanemad rääkisid oma lastele, et kured

toovad selle kivi juurde vastsündinud imikuid, kelle siis ämmaemandad

vanematele üle annavad. Nii nimetati seda kivi ka Titakiviks.

Kahjuks seda kivi enam ei ole, sest see jäi miiniladudele ette ja nõukogude

sõjavägi lasi selle õhku.


Sood

Naissaare suuremad sood olid esialgu merega ühendatud laguunid, mis hiljem

eraldusid ja soostusid. Suuremad sood on Kunilasoo, Kullkrooni, Blettkärri ja

Sinkarka. Siinsed elanikud on üritanud ka soid kuivendada. Kõige pikem kraav,

umbes 2 km, kaevati mereni Kunilasoost. Tänapäeval on need kraavid kinni

kasvanud ja sood aitavad säilitada saare mageveevarusid. Turbakihi paksus on

kohati 2 meetrit.


Luited ja astangud

Naissaare mäed, Suurmäed ja Kunilamägi, on tegelikult nõmmemetsaga kaetud

liivaluited, mis tõusevad kuni 27 meetrit üle mere pinna.

Saare läänerannik on madal ja kivine. Rannajoon on liigendatud lõugaste ja

maaninadega. Tuntuim lõugas on Mädasadam, kus asusid vanad sadamakohad.

Ranniku põhjaosas on meri kuhjanud kaldale liiva ja merekivikestest

kruusavallid. Rannas on rohkelt erinevas suuruses munakaid.

Idarannik on kõrgem ning seal moodustuvad kuni 7 meetrised astangud.

Kõrgeim astang on kirdeosa Savikallas, kus on hästi näha Naissaare

pinnasekihid. Peal on umbes 3 meetrine liivakiht, mis toetub sinakale

liivsavimoreenile.

Sadamast lõunas on rannik madalam. Kaunim liivarand on sadamast lõunapool,

mis lõpeb Hülkari tipuga. Astang on vaid paarimeetrine ja taimestikust vaba

ranna moodustab puhtaks uhutud mereliiv.

Looduskaitse all on Naissaare esmased rannavallid, püsitaimestikuga kivirannad,

rannaniidud, püsitaimestikuga liivarannad, eelluited, valged luited, hallid luited,

metsastunud luited, luidetevahelised niisked nõod, puisniidud, vanad

loodusmetsad, soostuvad ja soo-lehtmetsad ning siirdesoo- ja rabametsad.


Mets

Sajandeid on Naissaart katnud enamuses mets. Vaid Taani Kuninga aed oli

suurem puisniiduline rohumaa. Väiksemad niidud oli talude ja külade ümbruses.

Kunilamäe kõrged metsad olid aastasadu oluliseks meremärgiks teel Lääne-

Euroopast itta, kuid ka Soome lahe ületamisel. See oli ka peapõhjuseks, miks

Taani kuningas Erik Menved keelustas 13.sajandil Naissaare metsade

maharaiumise. Raiuda ja sütt põletada võis vaid Tallinna linn ja Toompea linnus.

Küll said siinsed metsad tugevasti kannatada Vene-Krimmi sõja ajal, kui

metsatulekahjudes hävis sellest ligi kolmandik.


20.sajandi alguseks oli Naissaar kaetud põhiliselt männimetsaga. Saare

põhjaosas oli ka kuuse- ja lepametsa.

Paradoks, kuid just tänu militaarsele suletusele, on Naissaarel säilinud

puutumatud, vabalt kasvanud metsad ning selle alustaimestik. Siinsed metsad on

pigem metsikud ja ürgse iseloomuga, kohati tuulemurdude ning kõdunevate

puutüvede tõttu raskesti läbitavad. Palju on säilinud üle 100 aasta vanuseid

mände ja kuuski. Seetõttu pakkus Naissaar pärast vene sõjaväe lahkumist suurt

huvi meie loodusteadlastele.


Täna on 55% puudest männid, 26% kuused, 15% kased ja ülejäänud enamast

sanglepad ja haavad. Teadlaste hinnangul on Naissaarel pohlamännikud,

mustikakuusikud ja karusamblakuusikud. Kuusikutes katab maad tihe

samblakate, sest rohttaimede jaoks ei ole piisavalt valgust.


Kõige liigirohkem on Taani Kuninga aed. Harilik pärn, harilik vaher, tamm, saar,

harilik tuhkpuu ja looduskaitse all olev mets-õunapuu.


Samblad ja samblikud

Teadlased on Naissaarel kokku loendanud 149 samblaliiki. Palumännikutes on

harilik laanik, harilik palusammas, harilik kaksikhammas, lainjas kaksikhammas.

Nõmmemetsadest leiab oranžikat longus pirnikut. Männitüvedelt võib leida

harilikku põikkuparti ja narmikut.

Kuivad ja valgusrikkad männikud on liigivaesemad. Niisketest kuuse-männi-

segametsadest leiab lamedat lühikupart. Sarnas-lehiksammalt, metsakäharikku,

kaksikhammast ja harilikku lehviksammalt.


Taani Kuninga aias väärivad vaatamist sammaldunud puutüved. Pärna, vahtra ja

tamme tüved on kaetud tumerohelise hiissamblaga, mis ongi palumetsades

kõige enam levinud liik. Haruldasem on roomav sõõrsammal.


Naissaare metsades on sammaldele heaks kasvukohaks kõdunevad kännud ja

langenud puutüved. Laialt levinud on harilik kännik ja kohev ebaulmik,

kännukatik kammtupikut.


Rändrahnudelt leiab liigirikkaid kivisamblikke: lumilehik, harilik lõhistanukas ja

mustjas rahnik, pisikupraline härmik, villhärmik, pugu-penihammas, kivi-

lõhiskupar. Sammaldega on kaetud ka kivikangrud ja Suurmägede lähedale

laotud kivilabürindid.


Rannakaitse patareidel kasvavad lubjalembesed samblaliigid, mida loodusest ei

leia: lood-jõhvsammal, lood-keerdsammal, lubi-lühikupar, müür- ja harilik

keerlik, harilik niithammas ja paetanukas. Varjulistes niisketes kohtades on

ehitiste seinad kaetud hariliku lühikupra vaibaga.


Kes soovib Naissaare sammaldest rohkem teada, peab otsima üles Leiti

Kannukese artiklid. Neist üks on avaldatud ka raamatus "Naissaare loodus ja selle

kaitse". Samast raamatust leiab ka Ljudmilla Martini, Jüri Martini ja Marina

Temina ülevaate Naissaare samblikest.


Kotkad, metskitsed, metssead…

Hinnanguliselt on Eestis kolmsada paari merikotkaid. Naissaarel pesitseb kaks

merikotkapaari. Neid näeb sageli lendamas piki ida- või läänerannikut. Need on

Eesti suurimad linnud pikkusega kuni 100 cm, tiibade siruulatus kuni 245 cm,

kaal kuni 6,5 kg. Sulestikus on mitut värvi pruuni ning sabasuled valged, jalad

kollased Toitub põhiliselt kaladest, kuid ka merelindudest ja väiksematest

imetajatest, näiteks jänestest. Ta paikneb toitumisahela tipus, seega ei ole temal

looduses vaenlasi.

Pesa teeb ta ranniku- või rabametsadesse, harilikult männi otsa. Mõned pesad on

kasutuses aastakümneid ning võivad kaaluda isegi 1000 kg. Pesas on 1-3 muna.

Haudumine kestab kuni 34-42 päeva ja pojad õpivad lendama 70 päevaselt.

Merikotkad on looduskaitse all ja kantud Eesti Punasesse Raamatusse.


Kaitsealustest lindudest pesitseb Naissaarel ka karvasjalg-kakk, valgeselg-

kirjurähn, nõmmelõoke, öösorr, musträhn, väike kärbsenäpp, sookurg, punaselg-

õgija, jõgitiir, randtiir, rukkirääk, vööt-põõsaslind ja väiketüll. Saarel elab ka

kaitsealune põhja-nahkhiir. Kokku pesitseb siin 110 linnuliiki, millele lisanduvad

hooajalisel rändel olevad vähemalt 24 liiki.


Imetajatest võib Naissaarel kohata metskitsi, keda on hinnanguliselt 20. Kevadeti

kogunevad nad Taani Kuning aeda, kus esimesena tärkavad rohttaimed. Soojal

ajal on nende karvastik punakaspruun, talviti hall. Paaritumisaeg on juulis

augustis ja täpilised talled sünnivad mais-juunis.

Metssigade arv sõltub jahipidamisest. Nende arv on hetkel 13-20. Saarel elavad

ka rebased, halljänesed, oravad ja nugised.


Ülevaate koostas Margus Mets


Ülevaate tegemisel on kasutatud



  • Jüri Martini ja Henn Pärna poolt koostatud artiklite kogumikku “Naissaare loodus ja selle kaitse”, Tallinn,1999
  • Naissaarlaste poolt välja antud raamatut “Terra feminarum. Naissaare rahutu lugu”, Tallinn 2013)
  • Heino Gustavsoni “Mõnda Naissaarest”, Tallinn, 1994.
  • Naissaare looduspargi kaitsekorralduskava 2015-2024 ning mitmeid teisi avalikke allikaid.